Pärast üksteist nädalat kestnud pommitamist 1999. aasta kevadel võitsid USA ja NATO lõpuks Kosovo sõja. Serbia väed olid sunnitud tagasi tõmbuma, võimaldades rahvusvahelisel sõjalisel ja poliitilisel kohalolekul piirkonnas valitseda. Kuid kas see sõda oli vältimatu või oli see konfliktieelse lääne diplomaatia ebaõnnestumise tulemus? Ja kui tuli vajadus kasutada jõudu, kas NATO võttis Kosovo stabiliseerimise eesmärkide saavutamiseks kasutusele mõistliku strateegia? Esimeses Kosovo kriisi süvauuringus vastavad Ivo Daalder ja Michael O’Hanlon neile ja teistele sõja põhjuste, käitumise ja tagajärgede küsimustele. Paljude peamiste osalejatega tehtud intervjuude põhjal järeldavad nad, et hoolimata konfliktieelsetest olulistest diplomaatilistest vigadest olnuks Kosovo sõda raske vältida. Seda arvestades jättis USA ja NATO sõjakäik palju soovida. Rohkem kui nelja nädala jooksul õnnestus serblastel NATO ebaõnnestumises, muutes jõuliselt Kosovo etnilist tasakaalu, sundides 1,5 miljonit albaanlast oma kodust lahkuma ja enam kui 800 000 riigist lahkuma. Kui nad oleksid otsustanud rohkem oma ohvreid massiliselt mõrvata, oleks NATO olnud võimetu neid peatama. Lõpuks võitis NATO sõja, suurendades pommitamise ulatust ja intensiivsust, tehes tõsiseid plaane maapealseks invasiooniks ja viies diplomaatia täie hooga sisse, et veenda Belgradi, et see on sõda, mida Serbia ei võida kunagi. Kosovo kriis on hoiatav lugu neile, kes usuvad, et jõudu saab lihtsalt ja piiratud sammuga kasutada genotsiidi, massimõrvade ja tervete elanike jõulise väljasaatmise peatamiseks. Daalder ja O’Hanlon järeldavad, et kriis sisaldab olulisi diplomaatilisi ja sõjalisi õppetunde, mida tuleb õppida, et teised saaksid tulevikus sel juhul tehtud vigu vältida.
Ivo H. Daalder on Chicago globaalsete asjade nõukogu president. Ta töötas aastatel 2009–2013 USA suursaadikuna NATO juures. 1998–2009 oli ta Brookingsi vanemteadur.
Michael E. O'Hanlon on Brookingsi Instituudi välispoliitika vanemteadur ja uurimisdirektor, kus ta on spetsialiseerunud USA kaitsestrateegiale, sõjalise jõu kasutamisele ja Ameerika riiklikule julgeolekupoliitikale. Ta juhib julgeoleku-, strateegia- ja tehnoloogiakeskust ning kaitsetööstusbaasi töörühma ning on Philip H. Knighti kaitse ja strateegia õppetooli avajuht. Ta juhib ka Aafrika julgeolekualgatust. Ta on Columbia, Georgetowni ja George Washingtoni ülikoolide dotsent ning Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi liige. O’Hanlon oli aastatel 2011–2012 Luure Keskagentuuri välise nõuandva kogu liige. O’Hanlon kirjutab praegu raamatut ajutise pealkirjaga Military History for the Modern Strategist: America’s Major Wars Since 1861. .