Miks Obama läheb Iisraeli – nüüd?

President Obama visiit Iisraeli sel nädalal on suur asi. Mitte sellepärast, et see eeldatavasti tooks kaasa läbimurde Iisraeli-Palestiina takerdunud läbirääkimistel ega ka USA ja Iisraeli ühtse seisukoha Iraani tuumaväljakutses. See on suur asi lihtsalt sellepärast, et see juhtub.





Presidendi visiit Iisraeli ei ole rutiinne. Vastupidi. Alates selle sünnist 1948. aastal on Iisraeli külastanud vaid neli Ameerika presidenti – Nixon, Carter, Clinton ja Bush II. Obama on viies. Truman, kes esimesena Iisraeli ära tundis, ei külastanud kunagi osariiki; ega ka Eisenhower, Kennedy, Johnson, Ford, Reagan ega Bush I.



Iisraeli tervitatakse kui Ameerika lähimat liitlast Lähis-Idas, kuid ilmselgelt pole selline retooriline kiindumus, isegi lugupidamine, tõlgitud Obama visiidiks. Siiani mitte. Näiteks mitu kuud pärast oma esimest ametiaega presidendina sõitis Obama Egiptusesse, kus ta pidas suure kõne Ameerika-Araabia suhetest, kuid otsustas siis rumal kombel mitte peatuda lähedalasuvas Iisraelis. See väike, või nii Iisraelis tõlgendati, osutus suureks diplomaatiliseks veaks.



Miks siis nüüd Iisraeli minna? Arvestades presidendi tohutuid majanduslikke ja poliitilisi probleeme kodus, oleks kindlasti mõttekam, et Obama viibiks Valges Majas või selle läheduses, kui läheks Lähis-Itta ja veedaks suurem osa nädalast Iisraelis, Läänekaldal ja Jordaania. Aga ta läheb ära. President mõistab nüüd, et kui ta soovib saavutada edu Iisraeli-Palestiina rahuprotsessis, kui ta soovib veenda diplomaatia abil Iraani tuumarelvi mitte ehitama, kui ta soovib välja töötada realistliku poliitika Süüria lagunemise suhtes, Esmalt tuleb välja arendada head, kindlad ja töötavad suhted Iisraeliga, see tähendab hiljuti tagasi valitud Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga. Kõik teavad, et Obama suhted Netanyahuga on olnud kulunud ja ebatavaliselt proovile pandud ning vajavad dramaatilist parandamist – ja vajavad seda ka praegu. Usaldust, mida nende kahe juhi vahel nii selgelt napib, tuleb arendada. Vaadete ja poliitikate ühtsust tuleb hoida. Aeg on ülioluline – nii habras on tasakaal sõja ja rahu vahel Lähis-Idas. Ohud ja erinevused on ilmsed.



Iraan: Netanyahu usub, et Iraan suudab selle kevade või suve lõpus toota tuumapommi koostisosi. Obama arvab, et Iraan vajab veel vähemalt aastat. Iraani oht nõuab kooskõlastatud poliitikat ja praegu seda ei ole.



Süüriast: Netanyahu soovib, et USA pommitaks Süüria rakette teel Hizbollah'sse Liibanonis, isegi kui see süvendab juba niigi kohutavat konflikti Süürias. USA näib olevat valmis kasutama oma sõjalist jõudu Süürias alles siis, kui president Assad otsustab panna oma keemia- ja bioloogilised relvad sõjaks mässuliste vastu – teisisõnu ainult viimase abinõuna. Süüria näeb välja nagu kuum paugutine, mis hakkab plahvatama ja ümbritseb piirkonda, ning USA on seni jäänud kõrvale.



Kroonilise Palestiina mõistatuse kohta: Obama Valge Maja on juba selgeks teinud, et president ei kavatse teha Palestiina-Iisraeli lepingut, ja see sobib Netanyahuga, kes ei näi niikuinii innukalt sellel rindel edasi liikuda.

Obama eesmärk sellel reisil on veenda võimalikult paljusid iisraellasi, et ta on nende sõber ja toetaja võimalikus konfliktis Iraani või araablaste vastastega ning et kui iisraellased jõuavad palestiinlastega kokkuleppele, toetab USA seda täielikult. See on tema lootus, tema viis ulatada sõpruse ja koostöö käsi ning vähendada umbusaldust ja pettumust, mida paljud iisraellased on Obama suhtes tundnud alates sellest ajast, kui ta neid 2009. aastal pärast Kairos peetud kõnet karmistas.



Obama kohta öeldakse sageli, et Iisrael on tema jaoks olnud omandatud maitse. Ta ei tundnud ega tunne ilmselt ka praegu Iisraeli vastu vaistlikku kaastunnet. Kuid ta teab nüüd, kui ta ei teadnud varem, et Ameerika presidendil on väga raske, kui mitte võimatu jõuda üle Iisraeli-Araabia vaenu kuristiku ja sõlmida kahe sõdiva poole vahel kokkulepe, ilma et oleks kõigepealt loonud kaastunnet. ja mõistmist Iisraeliga. Pole mingit garantiid, et Obama suudab oma teisel ametiajal ämmaemandaks teha Palestiina-Iisraeli lepingu; aga kui ta tahab seda teha, siis ta teab, et peab esmalt parandama oma suhteid Iisraeliga. Põhimõtteliselt see see teekond ongi.